Motławast on näha eelkõige selle eenduv puidust osa. Sügavamal seisavad kaks massiivset tellistest torni, mille all kulgeb läbipääs Szerokaja tänavale. Gdański kraana ühendas ülesandeid, mida tänapäeval tavaliselt usaldame eraldi ehitistele: see tõstis lasti, avas tee linna ja aitas seda kaitsta.
Kraana oli siin juba enne praegust kraanat
Vanim säilinud mainimine kraanast selles kohas pärineb aastast 1367. Esimene ehitis oli puidust ja põles maha 1442. aastal. Uus kraana ehitati aastatel 1442–1444, kasutades juba müüritud tornide ja tõsteseadmeid mahutava puidust osa kombinatsiooni.
Tugeva kaitserajatise ehitamine tekitas vastuseisu Teutonite ordu poolt, kelle loss asus lähedal. Linnakodanikele oli sadamaseade majanduslikult oluline, kuid selle massiivsed müürid võimaldasid ka kontrollida linna sissepääsu veepoolt.

Värav, mis suutis end kaitsta
Kaitsvat otstarvet meenutavad müüride paksus ja laskeavad. Tornide alumised korrused olid eriti massiivsed. Sõidutee viis Szeroka tänavalt sadamakai äärde, mistõttu kuulus hoone Gdański veeväravate süsteemi.
Selle vorm tulenes samal ajal ka kraana nõuetest. Seade pidi ulatuma veepinnast kõrgemale, et tross saaks laskuda sadamas seisva laeva suunas. Puidust ümbris kaitses mehhanismi ja telliskiviosad tagasid sellele toetuse. Jõepoolt vaadates on seda funktsioonide jaotust kerge märgata.
Kuidas tõsteti mitmetonniseid koormaid?
Jõuallikaks olid jalamõõtmed. Töölised astusid nende sisse ja panid need liikuma, astudes neile peale. Pöörlemine kandus edasi võllile, millele köis keriti. Sel viisil tõusis köie otsas rippuv koorem laeva teki või kai kohale.
Mehhanism koosnes kahest suurest rattapaarist. Riikliku Meremuuseumi kirjelduse kohaselt piisas nelja inimese jõust kahe tonni raskuse tõstmiseks. See on näide lihtsate mehaanikaseaduste rakendamisest suure sadama vajadustele kohandatud mastaabis.
Koostöö oli sama oluline kui jõud. Ratta liikumist, köie juhtimist ja koorma asendit tuli kontrollida. Linnale kuuluvat seadeldist valvas kraanameister. Ilma mehhanismi käsitseda oskavate inimesteta ei oleks hoone suutnud täita oma peamist ülesannet.
Lasti ümberlaadimine, mastid ja remonditööd
Kraana kasutati lastide käitlemiseks ja mastide püstitamiseks. See oli eriti oluline Gdański kaubanduse õitsengu ajal 16. ja 17. sajandi vahetusel. Kaubad jõudsid linna jõgede ja mere kaudu ning sadamakai ääres oli vaja seadmeid, mis hõlbustasid nende liikumist.
19. sajandil vähenes vana kraana tähtsus. Seda kasutati endiselt jõelaevade juures töötamiseks ning hiljem ka ahtrite tõstmiseks roolide ja propellerite remondi ajal. Tornidesse tekkisid eluruumid ja töökojad. Mälestis, mida me tänapäeval seostame muuseumiga, oli pikka aega ka tavalise elu paik.

Hävitamine ja naasmine linna panoraami
1945. aastal põles kraana puidust osa maha ja kivist tornid said tõsiselt kahjustada. Pärast sõda alustati taastamistöödega. Ehitist taastati vanade kujutiste ja ajalooliste dokumentide abil, et taastada selle iseloomulik siluett.
Taastatud kraana anti 1962. aastal üle Meremuuseumile. See säilitas oma koha sadama panoraamis, kuid sai uue ülesande: meresõidu ja tehnika ajaloo tutvustamine. Kraana mehhanism võimaldab ühendada välisvaate küsimusega, mis tegelikult toimus puidust korpuse taga.
Reisi ajal tasub vaadata „Żurawit“ kui endist töökohta. Last, tross, rattad ja inimesed moodustasid ühtse süsteemi. Alles siis muutub Gdański tuntud sümbol millekski enamaks kui lihtsalt iseloomulikuks kujuks Motława jõe kohal.
